Vähi teke ja areng
Vähk on geneetiline haigus.
Põhjuseks, miks normaalsete keharakkude asemel tekivad täiesti teistsuguste omadustega pahaloomulised kasvajarakud, on kas päritud või elu jooksul tekkinud muutused (mutatsioonid) meie geenides.
Rakkude normaalses paljunemistsüklis on nende kasvu stimuleerivad ja pidurdavad protsessid rangelt reguleeritud ja tasakaalus. Muutuste tulemusena kasvu reguleerivates geenides võib see tasakaal häiruda, tekib rakkude kontrollimatu paljunemine, rakud muutuvad oma omadustelt.
On olemas geen, mille ülesandeks on põhjustada normist kõrvale kaldunud rakkude hävingut – apoptoosi. Kui see geen ise muutub, kaob looduse poolt sisse seatud kontrollmehhanism ja tee muutunud rakkude paljunemiseks on avatud.
Normaalsed keharakud teevad läbi teatud arvu pooldumisi ja seejärel kasv lakkab, rakk hävib. Geneetiliste muutuste tulemusena tekivad rakud, mille omaduseks on paljuneda lõpmatult.
Vähi teke 12 ohumärki
Pöördu perearsti või eriarsti vastuvõtule, kui sul esineb:
Verejooks teadmata põhjusel
veri uriinis, veriköha või veriroe; verejooks tupest vanematel naistel; veritsev sünnimärk.
Muutused seedetegevuses
Pikaajaline kõhukinnisus, kõhulahtisus või soolegaasid teadmata põhjusel. Veriroe.
Neelamisraskused
Aja jooksul süvenevad neelamisraskused. Valu ei esine või esineb nõrk valu, kuid on tunne, nagu jääks toit kurku kinni.
Köha
Köha, mis kestab mitu nädalat või kordub vaheaegadega. Veriköha. Kehtib eriti suitsetajate kohta.
Häälekähedus
Kui häälekähedus kestab rohkem kui paar nädalat.
Urineerimisprobleemid
Raskused urineerimise alguses, peenike juga ja/või sagenenud urineerimisvajadus (kehtib meeste kohta). Veri uriinis.
Nahaalused muhud
Muhud kaelal, kaenlaalustes, kubemel, munanditel või rindadel. Muhud, mis ei valuta.
Pikaajaline palavik
Palavik, mille põhjus pole teada ja mis kestab üle paari nädala.
Kõhnumine
Kõhnumine teadmata põhjustel. Isu kaotus teadmata põhjustel.
Valu
Valu, mille põhjus pole teada ja mis kestab kauem kui paar nädalat.
Mitteparanevad haavad
Haavad, mis tekivad teadmata põhjusel ja mis ei parane. Haavad võivad aja jooksul suureneda või ka mitte.
Vähi tekkemehhanism
Rakkude kasvu reguleeriv mehhanism ei funktsioneeri normaalselt, kasv läheb kontrolli alt välja.
Apoptoos – muutunud rakkude hävimise süsteem ei tööta.
Rakud muutuvad surematuks – paljunevad lõpmatult.
Vähi areng on pikaldane protsess: ühest läbi kontrolli lipsanud muutunud rakust ümbritsevaid kudesid haarava vähkkasvaja tekkeni võib kuluda 3-4 aastakümmet.
Kui inimene aga juba sünnib vigase, muutunud geeniga (pärilik vähk), on see aeg poole lühem. Enamus vähkkasvajatest tekib siiski elu jooksul saadud geenikahjustuste tulemusena.
Meie geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk vähkitekitavaid (kantserogeenseid) faktoreid: nii väliskeskkonnast saadud kui ka organismis eneses tekkivad kantserogeenid.
Pikk tee esimesest muutunud rakust vähkkasvajani kulgeb läbi vähieelsete seisundite, mille õigeaegne avastamine ja ravi hoiavad ära vähi tekke. Kui vähkkasvaja on tekkinud, on selle rakkudel võime pidurdamatult paljunedes haarata ümbritsevaid kudesid ning tungida vere- ja lümfiringlusse, levides sel teel keha kaugematesse piirkondadesse, teistesse organitesse. Seda protsessi nimetatakse siirete tekkimiseks (metasteerumiseks).
Arvatakse, et umbes veerand kõigist vähijuhtudest tekiksid ka kõigist välismõjudest vabas keskkonnas organismis eneses moodustuvate kantserogeenide toimel ja parandamata geneetiliste vigade tulemusena.
Üldjuhul on aga väliskeskkonnal siiski määrav tähtsus vähi tekkel.
Pärilikkus ja vähk
Kogu geneetiline infromatsioon on talletatud DNA molekulis raku tuumas. DNA infot kandvateks allüksusteks on geenid, mis paiknevad kromosoomides.
Inimese igas somaatilise (keharakud v.a sugurakud) raku tuumas on 46 kromosoomi: 22 paari autosoome ja 2 sugukromosoomi – naistel XX ja meestel XY. Sugurakkudes (sperma- ja munarakus) on aga erinevalt kõigist teistest keharakkudest ainult üks “komplekt” – 23 kromosoomi.
Viljastumisel, kui need rakud ühinevad, moodustub uus rakk 46 kromosoomiga, millest hakkab arenema loode. Järglane pärib ühe “komplekti” geene emalt, teise isalt. Vähk on geneetiline haigus – et normaalsest rakust tekiks vähirakk, peab esmalt tekkima muutus (mutatsioon) vastavates geenides.
Mutatsioon võib olla päritud – sel juhul on tegemist geenimuutusega sugurakkudes ja järglane pärib juba muutunud geeni(d), või elu jooksul tekkinud – geenimuutus(ed) somaatilistes rakkudes.
Vead somaatiliste rakkude geenides võivad põhjustada haiguse, kuid see ei kandu edasi järglastele.
enamlevinud vähiliikide nagu rinna-, munasarja-, eesnäärme- ja soolevähi puhul on see 5-10%.
Enamus vähkkasvajatest areneb aga elu jooksul tekkinud geenikahjustuste tulemusena.
Inimese geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk kantserogeenseid (vähkitekitavaid) faktoreid: enamuses väliskeskkonna tegurid, kuid ka organismis eneses tekkivad kantserogeensed ained.
Geene kahjustav toime on paljudel keemilistel ühenditel, millega me kokku puutume, radiatsioonil (kaasa arvatud päikesekiirgus), mitmetel mikroorganismidel (Epstein-Barri viirus, B-hepatiidi viirus, inimpapilloomviirus, herpesviirus jt. Bakteritest helicobacter pylori) ning ka hapniku vabadel radikaalidel (hapniku molekulid reaktiivses, ebastabiilses olekus), mida leidub õhus, vees ja toidus ning tekib ka organismis eneses rakulise aktiivsuse kõrvalproduktina.
Vaata lisaks:
“Rinnavähk on oma olemuselt alati geneetiline haigus”
Vähktõbi varajane avastamine sõltub inimese suhtumisest iseendasse