Ennetamine 2018-05-25T13:06:56+00:00

Vähihaiguse ennetamisvõimalused

Vähk on haigus, mille puhul ei ole võimalik nimetada ühte kindlat põhjustavat tegurit.

Küll on aga teada, et 2/3 vähijuhtudest on seotud tubaka ja (väär)toitumisega.
Sellest järeldub, et toitudes täisväärtuslikult ning tasakaalustatult ja järgides tervisliku eluviisi reegleid, on võimalik alandada oma vähiriski.

Suitsetamine on harjumus, millest vabanemine on võimalik vaatamata tubakas leiduva nikotiini tugevat sõltuvust tekitava toime tõttu üliraske. On leitud, et tubakasuits sisaldab üle 4000 keemilise ühendi, millest üle 40 on kantserogeensed. Igasuguse tubaka suitsetamine, ja mitte ainult, vaid ka tubakatoodete muu kasutusviis on vähi riskiteguriks ning neid seostatakse kopsu-, huule-, suukoopa-, kõri-, neelu-, kõhunäärme-, põie- ja neeruvähi teket. Suitsetamine suurendab ka rinnavähi riski.

On olemas seos suitsetamise intensiivsuse ja vähiriski vahel: mida kauem ja rohkem sigarette suitsetada, seda halvem. Ohustatud on ka passiivsed suitsetajad – suitsetaja kahjustab ka ruumis viibivate mittesuitsetajate tervist.

Eestis on arvestuslikult 350 000 igapäevasuitsetajat vanuses 16-64, neist iga teine sureb tubaka tarbimisega seotud haigustesse prognostiliselt juba keskeas. Igas teises peres Eestis, kus kasvavad lapsed, suitsetab keegi täiskasvanutest.

Palju on uuritud ja jätkuvalt uuritakse toitumise seost vähktõvega.
Teadlaste andmeil on inimtoidus leitud naturaalselt umbes 12 000 keemilist ühendit, millest mõned on vähkitekitavad ehk kantserogeensed. Mõnedest toiduainetest tekivad aga organismis ainevahetuse käigus kantserogeensed ühendid. Kantserogeensed ained tekivad ka toidu töötlemisel: soolamisel, marineerimisel, suitsutamisel, samuti rasva ja liha kõrbemisel. Tekib küsimus, et miks võib neid toiduained siis müüa? Aga probleem pole mitte müümises, vaid pigem toiduainete käitlemises, teatud riski omavate toiduainete liigses tarbimises ja valmistamisviisi vigades.

Arvestades, kui suure tähtsusega on eluviis vähktõve ennetamises, anname mõned soovitused vähi ennetuseks:

7 meelespead

Suitsetamine põhjustab 80-90% kõigist kopsuvähi surmadest ning kolmandiku kõigist vähisurmadest. Lisaks kopsuvähile on suitsetamine riskifaktor ka suu-, kõri-, neelu-, nina- ja maovähi tekkeks.

Lisaks suitsetamisele tuleks loobuda ka huule- või närimistubakast. Vähist ei ole aga ohustatud vaid suitsetajad ise, aga ka tema lähedased, eriti lapsed. Suitsuses ruumis viibimine ehk passiivne suitsetamine põhjustab igal aastal 600 000 enneaegset surma ning kolmandik neist on lapsed.

Tubakast loobumise nõustamiskabinetid

Loe lisaks: tubakainfo.ee

Alkoholi tarvitamine suurendab riski haigestuda suu-, neelu-, kõri-, söögitoru-, rinna-, soole- ja maksavähki. Risk suureneb joodud alkoholi kogusega.

100 grammi alkoholi päevas suurendab 4-6 korda riski haigestuda vähki võrreldes nendega, kes alkoholi ei tarvita.

Risk suureneb veelgi kui lisaks alkoholi tarvitamisele ka suitsetatakse. Mehed ei tohiks juua rohkem kui kaks alkoholiühikut ning naised rohkem kui ühe alkoholiühiku päevas.

Üle-eestilised abi- ja nõustamisteenuste kontaktid

Loe lisaks: alkoinfo.ee

Kehaline passiivsus on hinnanguliselt umbes veerandi rinna-, neeru- ja käärsoolevähi juhtude põhjuseks.

Kindlad tõendid näitavad, et regulaarne füüsiline aktiivsus vähendab vähki haigestumise riski oluliselt.

Hea uudis kõigile, kel meeldib jalutada – riski saab vähendada juba vaid 30 minutit (lapsed ja koolinoored vähemalt 60 minutit) päevas liikudes.

Soovitusi kehaliseks liikumiseks

Toitumise ja teatud vähiliikide seoses on samuti kindlalt tõestatud. Igapäevane portsjon (80-100 grammi) puu- või köögivilju vähendab suuvähi riski umbes 20% ja maovähki riski 30% võrra.

Piisavalt kiudaineid ehk 27 grammi päevas vähendab 20% soolevähi riski, samal ajal kui punase liha tarbimine seda suurendab.

Kõhuvähi riski suurendab aga soola ja soolarikaste toiduainete tarbimine.

Ütlus, et üks õun päevas hoiab arsti eemal, on tõesti tõsi.

Väldi küllastunud rasvhappeid, suhkrustatud jooke, soola ja soolaseid toite, punast liha, rohkes õlis küpsetatud toite.

Naudi vaheldusrikast menüüd, kus on palju puu- ja köögivilju ning täisteratooteid, et elada kaua ja tervena.

Loe lisaks: toitumine.ee

Ülekaal (kehamassiindeks üle 25) suurendab emakakeha-, neeru-, söögitoru-, mao-, käärsoole-, rinna-, eesnäärme-, sapipõie- ja pankreasevähi riski.

Õige toiduvalik ja piisav liikumine tagavad ka tervisliku kehakaalu. Juba 5-10-protsendiline kaalukaotus teeb tervisele head.

Loe lisaks: toitumine.ee

Vähipaikmed, mida seostatakse ülekaalu ja rasvumisega (allikas: www.cancer.gov)

Päikesevalgus on oluline, et toota organismile vajalikku D-vitamiini, see on vajalik ka kaltsiumi imendumiseks ja luude kasvuks.

Kuid päikesega liialdamine, sealhulgas ka kunstpäikese ehk solaariumi kasutamine, aga suurendavad nahavähi ja melanoomi teket, samuti kiirendab see naha vananemist, vähendab immuunsüsteemi tõhusust ning põhjustab ka erinevaid silmahaigusi. 50-90% nahavähi juhtude põhjuseks on liigne ultraviolettkiirgus. Mõõdukuse reegel kehtib ka päikese käes viibimisel.

Naudi päikest ilma liigse ”praadimiseta” ning ära kasuta ka solaariumi. Pea alati meeles kasutada päikesekaitsekreemi ja katvat riietust, nii kaitsed end ka vähi eest.

Loe lisaks: Info nahavähi varasest avastamisest

Kuigi vähk ei ole nakkav, on palju nakkusi, mis kas otseselt vähki põhjustavad või selle riski suurendavad.

Peaaegu 22% vähisurmadest arengumaades ja 6% tööstusmaades on põhjustatud kroonilistest infektsioonidest.

Näiteks B-hepatiit ja C-hepatiit põhjustavad vähki maksas, inimese papilloomviirust on aga seostatud emakakaelavähiga ja Helicobacter pylori infektsioon suurendab kõhuvähi riski. Vaktsineerimine ja nakkuste ravi aitab tõhusalt erinevatest riskifaktoritest hoiduda.

Loe lisaks:

C-hepatiididst

Emakakaelavähk on tõsine haigus, mida saab ennetada

HPV-vastane vaktsineerimine

Allikas: Tervise Arengu Instituut

Kas laboriuuring saab aidata kaasa vähi avastamisele?

21.sajandi inimene on enamasti terviseteadlik ja tunneb muret võimalike tervisehäirete varase diagnoosimise pärast. Ka vähiga seotud hirm ei ole kadunud.  Kõige lihtsam moodus tundub olevat anda vereproov ja lasta seda igakülgselt uurida, et avastada varakult võimalikud kõrvalekalded. Seda enam, et sellist teenust laborites tasuliselt ka pakutakse. Võimalus lasta endale teha tasuliselt laboriuuringuid võimaldab paljude haiguste puhul vähendada patsiendi muret või siis leida kinnitust, et arsti poole on tõesti vaja pöörduda.

Kasvaja kahtluse korral läheb asi aga keerukamaks, kuna kasvajamarkerite uuring ei vasta tegelikult inimese kõige olulisemale küsimusele: „Kas uuring näitab, et mul ei ole kasvajat?“.

Kasvajamarkerid ei võimalda avastada varakult kasvajaid.

Põhjus on nende markerite väheses tundlikkuses, mis võimaldab neid edukalt kasutada vähihaigete ravijärgsel jälgimisel ja kaugelearenenud juhtude avastamisel, kuid mitte algstaadiumis oleva kasvaja varaseks diagnoosimiseks. Seega on suur oht, et endal kasvajat kahtlustanud inimene tunneb end pärast negatiivseks osutunud kasvajamarkerite uuringut jälle turvaliselt ega planeeri enam arsti poole pöörduda.

Samas on arstidel teada, et kasvajamarkerite nime all tuntud laboriuuringud ei muutu positiivseks mitte ainult kasvajate, vaid ka paljude muude haiguste puhul ja ka individuaalsed erinevused kasvajamarkerite tasemes on inimeste vahel suured. Siit tuleneb oht, et põhjuseta määratud kasvajamarkeri tase veres osutub pisut kõrgemaks, kui lubatud piirid ette näevad, ja inimese mure oma tervise pärast  seetõttu suureneb. Kui kasvaja jääb leidmata, siis tähendab see osade jaoks kergendust, kuid mitte kõik ei jää tulemusega rahule. Oleme tekitanud inimesele tahtmatult püsiva vähihirmu ja vajaduse teha rohkelt ebavajalikke ja inimese tervist pigem kahjustavaid täienduuringuid, sageli veel korduvalt.

Püüame küsimuste ja vastuste vormis teemasse pisut rohkem selgust tuua.

Kasvajamarkerid on ained, mida toodavad nii keha enda terved kui ka kasvajarakud. Suurem osa kasvajamarkeritest on valgud. Haiguste korral nende ainete tootmine suureneb ja seda suurenemist võivad põhjustada kasvajad või kõigi markerite puhul ka teised haigused. See teeb kasvajamarkerite kasutamise keerukaks ja oht tulemust valesti tõlgendada on suur.

Kasvajamarkereid ei tohiks segi ajada geneetiliste vähimarkeritega, mis on mõeldud vähiriski hindamiseks, mitte konkreetse kasvaja diagnoosimiseks ja ravitulemuse hindamiseks. Selles artiklis peame silmas kasvajamarkereid kitsamas mõttes ehk markerite nagu CEA, CA 15-3, CA 125, CA 19-9, CA 72-4, HE4, SCC, CgA, PSA, S100, NSE kasutamist.

Kasvajamarkereid kasutavad eeskätt kasvajate raviga tegelevad arstid ravitulemuse hindamiseks ja kasvajate taastekke avastamiseks. Kasvajamarkereid saab teatud juhtudel kasutada ka kasvajate diagnoosimisel, sest ta võib arstile anda lisainformatsiooni koos teiste patsiendi uuringutulemustega.

Kuid kunagi ei otsusta lõplikku diagnoosi kasvajamarkeri väärtus.

Ei, kindlasti mitte. Kasvajamarkerite numbrilisi väärtusi võivad suurendada mitmed teised haigused, näiteks neeru-ja maksapuudulikkus, mitmed nakkushaigused, mitmesugused põletikud, reumatoloogilised haigused, aga põhjuseks võib olla ka rasedus, suitsetamine või viga vereproovi võtmisel.
Mõneühikulist kasvajamarkeri numbrilise väärtuse suurenemist või vähenemist ei saa pidada haiguse paranemiseks või halvenemiseks. Kasvajamarkerite hulka ei mõjuta mäletatavasti mitte ainult kasvaja, vaid ka mitmed muud organismi seisundid ja teised haigused. Samuti ei pruugi erinevates laborites määratud kasvajamarkerite tulemused olla sarnased, kuna laborid kasutavad erinevaid uuringumeetodeid. Seetõttu on oluline, et kasvajamarkerite tulemusi hindaks arst, kes on teie seniste ravitulemustega kursis. See arst võib olla nii onkoloog, teine eriarst või oma perearst.
Kahjuks küll, normi piires olevad kasvajamarkerite väärtused ei välista kasvaja võimalust. Enamik kasvajamarkereid eksivad just seal, kus me kõige rohkem nende abi ootaksime: nad ei reageeri varases staadiumis oleva kasvaja korral.

Puudub kasvajamarker, mis näitaks ükskõik millise pahaloomulise haiguse olemasolu organismis. Iga kasvaja käitub erinevalt ja nende olemasolu eitamiseks on vaja teha erinevaid uuringuid, millest laboriuuringud moodustavad vaid väikese osa.

Kahjuks mitte. Geneetilised uuringud võimaldavad hinnata küll riski haigestuda erinevatesse kasvajatesse, kuid ei kinnita ega lükka ümber olemasoleva kasvaja võimalust. Testid valib ja tulemusi selgitab patsiendile geneetik, kelle poole võib pöörduda juhul, kui lähisugulastel on avastatud pahaloomuline kasvaja.
On ikka. Aga nende normipärane leid ei peaks kedagi hoidma tagasi arsti poole pöördumast, kui näiteks on tekkinud seletamatud nahamuutused, valu, kehatemperatuuri tõus, kehakaalu vähenemine, kehale on tekkinud muhk või tihkem tükk, mida te varem pole märganud.
Laboriuuringutest võiks teha hematoloogilise uuringu, põletikunäitajad, settereaktsiooni, vastavalt kaebustele ka muid uuringuid. Kindlasti on laboriuuringutest rohkem kasu, kui need valida koos arstiga ja individuaalselt konkreetsest patsiendist lähtudes.
Kindlasti tuleks sellisel juhul taotleda laboriarsti konsultatsiooni. Laboriarst omab teadmisi mitte ainult laboridiagnostika võimalustest, vaid haiguste diagnoosimisest ja ravist laiemalt. Ainult laboridiagnostikas pädeva laborispetsialisti nõuanne võib sellisel juhul ebapiisavaks osutuda. Vähikeskusi omavate piirkondlike haiglate juures on selline laboriarsti konsultatsiooni võimalus ka loodud.
Esimene arst, kelle poole pöörduda on perearst. Perearst tegeleb kasvajakahtluse korral esmaste uuringute teostamise ja konsulteerimisega ning suunab patsiendi edasi, kui uuringutulemused selleks põhjuse annavad.

Kokkuvõtteks võib meeles pidada, et enda tervises toimuvate muutuste jälgimine ja õigeaegne arsti poole pöördumine aitavad kaasa kasvajate varasele diagnoosimisele, mis kindlasti võimaldab paremat ravitulemust. Kuid kasvajamarkerite määramine ilma üldise tervisliku seisundi hinnanguta võib viia ekslikule järeldusele ja tuua kaasa nii kasvajadiagnoosi hilinemist kui ka põhjendamatut vähihirmu seletamatult suurenenud markeri väärtuse tõttu.