Info vähist

Vähi teke ja areng

Vähk on geneetiline haigus.
Põhjuseks, miks normaalsete keharakkude asemel tekivad täiesti teistsuguste omadustega pahaloomulised kasvajarakud, on kas päritud või elu jooksul tekkinud muutused (mutatsioonid) meie geenides. Rakkude normaalses paljunemistsüklis on nende kasvu stimuleerivad ja pidurdavad protsessid rangelt  reguleeritud ja tasakaalus. Muutuste tulemusena kasvu reguleerivates geenides võib see tasakaal häiruda, tekib rakkude kontrollimatu paljunemine, rakud muutuvad oma omadustelt. On olemas geen, mille ülesandeks on põhjustada normist kõrvale kaldunud rakkude hävingut – apoptoosi. Kui see geen ise muutub, kaob looduse poolt sisse seatud kontrollmehhanism ja tee muutunud rakkude paljunemiseks on avatud. Normaalsed keharakud teevad läbi teatud arvu pooldumisi ja seejärel kasv lakkab, rakk hävib. Geneetiliste muutuste tulemusena tekivad rakud, mille omaduseks on paljuneda lõpmatult. Kokkuvõtlikult on vähi tekkemehhanism järgmine:

VVähiraamat-pilt-vähi-teke
  • rakkude kasvu reguleeriv mehhanism ei funktsioneeri normaalselt, kasv läheb kontrolli alt välja
  • apoptoos – muutunud rakkude hävimise süsteem ei tööta
  • rakud muutuvad surematuks – paljunevad lõpmatult.

Vähi areng on pikaldane protsess: ühest läbi kontrolli lipsanud muutunud rakust ümbritsevaid kudesid haarava vähkkasvaja tekkeni võib kuluda 3-4 aastakümmet. Kui inimene aga juba sünnib vigase, muutunud geeniga (pärilik vähk), on see aeg poole lühem. Enamus vähkkasvajatest tekib siiski elu jooksul saadud geenikahjustuste tulemusena. Meie geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk vähkitekitavaid (kantserogeenseid) faktoreid: nii väliskeskkonnast saadud kui ka organismis eneses tekkivad kantserogeenid. Pikk tee esimesest muutunud rakust vähkkasvajani kulgeb läbi vähieelsete seisundite, mille õigeaegne avastamine ja ravi hoiavad ära vähi tekke. Kui vähkkasvaja on tekkinud, on selle rakkudel võime pidurdamatult paljunedes haarata ümbritsevaid kudesid ning tungida vere- ja lümfiringlusse, levides sel teel keha kaugematesse piirkondadesse, teistesse organitesse. Seda protsessi nimetatakse siirete tekkimiseks (metasteerumiseks). Arvatakse, et umbes veerand kõigist vähijuhtudest tekiksid ka kõigist välismõjudest vabas keskkonnas organismis eneses moodustuvate kantserogeenide toimel ja parandamata geneetiliste vigade tulemusena. Üldjuhul on aga väliskeskkonnal siiski määrav tähtsus vähi tekkel.

Pärilikkus ja vähk

Kogu geneetiline infromatsioon on talletatud DNA molekulis raku tuumas. DNA infot kandvateks allüksusteks on geenid, mis paiknevad kromosoomides.

Inimese igas somaatilise (keharakud v.a sugurakud) raku tuumas on 46 kromosoomi: 22 paari autosoome ja 2 sugukromosoomi – naistel XX ja meestel XY. Sugurakkudes (sperma- ja munarakus) on aga erinevalt kõigist teistest keharakkudest ainult üks “komplekt” – 23 kromosoomi. Viljastumisel, kui need rakud ühinevad, moodustub uus rakk 46 kromosoomiga, millest hakkab arenema loode. Järglane pärib ühe “komplekti” geene emalt, teise isalt. Vähk on geneetiline haigus – et normaalsest rakust tekiks vähirakk, peab esmalt tekkima muutus (mutatsioon) vastavates geenides. Mutatsioon võib olla päritud – sel juhul on tegemist geenimuutusega sugurakkudes ja järglane pärib juba muutunud geeni(d), või elu jooksul tekkinud – geenimuutus(ed) somaatilistes rakkudes. Vead somaatiliste rakkude geenides võivad põhjustada haiguse, kuid see ei kandu edasi järglastele.

Päriliku vähi osakaal on väike: enamlevinud vähiliikide nagu rinna-, munasarja-, eesnäärme- ja soolevähi puhul on see 5-10%.

Enamus vähkkasvajatest areneb aga elu jooksul tekkinud geenikahjustuste tulemusena. Inimese geneetilist struktuuri mõjutab elu jooksul suur hulk kantserogeenseid (vähkitekitavaid) faktoreid: enamuses väliskeskkonna tegurid, kuid ka organismis eneses tekkivad kantserogeensed ained. Geene kahjustav toime on paljudel keemilistel ühenditel, millega me kokku puutume, radiatsioonil (kaasa arvatud päikesekiirgus), mitmetel mikroorganismidel (Epstein-Barri viirus, B-hepatiidi viirus, inimpapilloomviirus, herpesviirus jt. Bakteritest helicobacter pylori) ning ka hapniku vabadel radikaalidel (hapniku molekulid reaktiivses, ebastabiilses olekus), mida leidub õhus, vees ja toidus ning tekib ka organismis eneses rakulise aktiivsuse kõrvalproduktina.

12 ohumärki

Kui kehas on midagi valesti, reageerib keha tavaliselt mitmesuguste vaevustega. Teatud vaevused võivad olla põhjustatud vähist ja sellisel juhul on vaja pöörduda arsti poole. Niisugused vaevused ei pruugi aga alati tähendada vähki haigestumist, sageli on neil muud, enamasti ohutud põhjused.

Järgnevalt toome ära 12 tähtsat ohumärki, mis võivad viidata vähile. Mõnikord on raske ohtlikke ja ohutuid vaevusi eristada ja seepärast tuuakse ka näiteid olukordadest, kus pole tegemist vähiga.

1. Verejooks

Kontroll on soovitatav: Verejooks teadmata põhjusel, nagu veri uriinis, veriköha või veriroe; verejooks tupest vanematel naistel; veritsev sünnimärk.

Vähikontroll pole vajalik: Juhuslikud ninaverejooksud. Ebakorrapärane menstruatsioon noortel naistel ja muidugi vigastused.

2. Seedetegevuse muutused

Kontroll on soovitatav: Pikaajaline kõhukinnisus, kõhulahtisus või soolegaasid teadmata põhjusel. Veriroe.

Vähikontroll pole vajalik: Lühiajaline kõhulahtisus või kõhukinnisus. Seedetegevuse muutused seoses muutustega toitumisharjumustes.

3. Uus või muutunud sünnimärk

Kontroll on soovitatav: Sünnimärk, mis on hiljuti tekkinud või muutunud järgmiselt:
– hakanud kasvama,
– muutunud kujult ebakorrapäraseks,
– muutnud värvi,
– hakanud sügelema,
– veritseb,
eritab vedelikku või ketendab.
Vähikontroll pole vajalik: Sünnimärk, mis näeb teistest veidi erinev välja, kuid pole mitme aasta jooksul muutunud.

4. Neelamisraskused

Kontroll on soovitatav: Aja jooksul süvenevad neelamisraskused. Valu ei esine või esineb nõrk valu, kuid on tunne, nagu jääks toit kurku kinni.

Vähikontroll pole vajalik: Järsku tekkivad neelamisraskused, näiteks kurguvalu külmetuse tagajärjel. Mõnikord tekitab ka stress tunde, nagu oleks “tükk kurgus”.

5. Köha

Kontroll on soovitatav: Köha, mis kestab mitu nädalat või kordub vaheaegadega. Veriköha. See kehtib eriti suitsetajate kohta.

Vähikontroll pole vajalik: Köha, mis kestab vähem kui paar nädalat. Köhimine külmetuse tagajärjel või läkaköha.

6. Häälekähedus

Kontroll on soovitatav: Kui häälekähedus kestab rohkem kui paar nädalat.

Vähikontroll pole vajalik: Häälekähedus külmetuse tagajärjel või kestusega mitte üle paari nädala (muidugi tuleb häälekäheduse ajal vältida sosistamist, karjumist ja laulmist ning juua sooja jooki).

7. Probleemid urineerimisel

Kontroll on soovitatav: Raskused urineerimise alguses, peenike juga ja/või sagenenud urineerimisvajadus (kehtib meeste kohta). Veri uriinis.

Vähikontroll pole vajalik: Valu urineerimise ajal. Selliste vaevuste korral tuleb arsti poole pöörduda, kuid muudel põhjustel.

8. Nahaalused muhud

Kontroll on soovitatav: Muhud kaelal, kaenlaalustes, kubemel, munanditel või rindadel. Muhud, mis ei valuta.

Vähikontroll pole vajalik: Valutav paistetus pärast lööki või valutav muhk kurgupiirkonnas seoses külmetusega.

9. Pikaajaline palavik

Kontroll on soovitatav: Palavik, mille põhjus pole teada ja mis kestab üle paari nädala.

Vähikontroll pole vajalik: Palavik, mille põhjus, näiteks nakkushaigus, on teada. Palavik, mis kestab vähem kui paar nädalat.

10. Kõhnumine

Kontroll on soovitatav: Kõhnumine teadmata põhjustel. Isu kaotus teadmata põhjustel.

Vähikontroll pole vajalik: Kõhnumine, mille põhjus on teada, näiteks dieedipidamine või treenimine.

11. Valu

Kontroll on soovitatav: Valu, mille põhjus pole teada ja mis kestab kauem kui paar nädalat.

Vähikontroll pole vajalik: Valu, mille põhjus on teada või mis ei kesta üle paari nädala.

12. Mitteparanevad haavad

Kontroll on soovitatav: Haavad, mis tekivad teadmata põhjusel ja mis ei parane. Haavad võivad aja jooksul suureneda või ka mitte.

Vähikontroll pole vajalik: Haavad, mille põhjus on teada, näit. ekseem, suhkurtõbi või (loomulikult) vigastused.
Kokkuvõtteks võib öelda, et on kaks tunnust, mida peaksime silmas pidama:
• Kaua kestvad vaevused (kaks nädalat on tavaliselt sobiv piir)
• Kui vaevuse põhjus on teadmata.
Tuleb meeles pidada, et isegi kui vaevus vajab arstlikku kontrolli, on selle põhjuseks tavaliselt midagi muud kui vähk.