Kristi Luksep

Kiiresti arenev arstiteadus on toonud ning toob edaspidigi kaasa tohutul hulgal positiivseid muutusi tervisevaldkonnas. Kaasaegsed diagnostikavõimalused ja innovaatilised ravimeetodid võimaldavad haigusi avastada varasemates staadiumites ning lisaks täielikult tervistavale ravile on võimalik pakkuda ka elukvaliteeti parandavaid meetmeid. Siiski on oluline mõista ja tunnistada, et mõned haigused ei allu ravile ning mõnikord on vajalik valmistuda surma peatseks saabumiseks. Dalai-laama on kirjutanud: „Surm on elu loomulik osa, millega meil kõigil tuleb varem või hiljem silmitsi seista.” (Sogyal Rinpoche, „Tiibeti raamat elust ja surmast“).

Seistes silmitsi eesootava surmaga on see kui teadmata pikkusega reis tundmatusse. Suremiseks valmistumine on emotsionaalselt raske nii patsiendile kui ka tema lähedastele nõudes tähelepanuväärset vastupidavust ja valmisolekut nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Krõõt Padrik jagas meiega oma lugu ning sõnastas mõtte, et raske haiguse lõpp ei ole ilus protsess. Selleks, et muuta suremine võimalikult toetavaks ja väärikaks nii patsiendile kui ka tema lähedastele, on vaja teadlikkust, head ettevalmistust ja professionaalset abi. Oluline on, et tervishoid ei keskenduks üksnes haigusele ja selle ravile, vaid võtaks arvesse ka patsiendi soove ja vajadusi, et tagada talle võimalikult väärikas ja toetav elulõpu teekond.

Vabanemine kannatustest

Kaasaegsete ravimeetodite ja palliatiivravi abil on võimalik surija kannatusi leevendada ning tagada talle turvaline elu ning väärikas surm. Palliatiivravi meeskondadesse kuuluvad erinevad spetsialistid nagu arstid, õed, füsioterapeudid, sotsiaaltöötajad, hingehoidjad ja psühholoogid. Nad on oma töös suureks toeks nii haigele kui ka tema lähedastele. Tuleb mõista, et surm ei ole alati ainult kaotus, vaid võib olla ka vabanemine kannatustest. Kaasaegse tervishoiuteenuse eesmärk raske elu ohustava haiguse ajal peaks olema mitte ainult elu pikendamine, vaid ka patsiendi elukvaliteedi parandamine tema viimastel päevadel või kuudel. See nõuab avatud suhtlust patsiendi, tema lähedaste ja tervishoiutöötajate vahel, et selgitada välja surija soovid ja eelistused.

Hingelise valmisoleku ja leppimise saavutamine on võtmetähtsusega ning psühholoogide, hingehoidjate, kriisi– ja leinanõustajate professionaalne abi võib aidata nii lahkujal kui ka lähedastel sellega toime tulla. Lähedaste toetamine on oluline, sest nemad seisavad silmitsi raske ülesandega lahkujat toetada.

Teekond tundmatusse ehk matk elu viimastel radadel

Mulle meeldib kirjeldada suremist kui keerukat matka tundmatusse. Matka, kus igale etapile tuleb läheneda planeeritult ja ettevalmistunult, pöörates erilist tähelepanu surija individuaalsetele vajadustele. On oluline teada, millised takistused võivad teele jääda, et neid ületada. Teadlikkus ootustest, võimalustest ja valikutest aitab luua teekonna, mis on kõigile mõistetav ja toetav. Ettevalmistusi tehes tuleb loota, et iga samm toob kaasa rohkem mugavust ja rahu. Väljaõppinud spetsialistidest meeskond on justkui giid, kes aitab mõista teekonna raskusi ja pakub vajalikku juhendamist. Iga surev inimene on unikaalne, seega on oluline säilitada tema isikupära, kuulata tema soove ning tagada, et tema elulõpumatk oleks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väärikas.

Nagu juba korduvalt olen rõhutanud, siis esmatähtis on erialase ettevalmistusega spetsialistide meeskonna kaasamine. Palliatiiv- või hospiitsravi meeskond tagab, et surija mugavus ja heaolu oleksid prioriteediks ega unusta sealjuures lähedaste vajaduste toetamist nii suremise eel, surma saabudes kui ka surmajärgsel leinaperioodil. Valu leevendamine, emotsionaalne tugi ning kogemuste jagamine on vaid osa sellest, mida professionaalne meeskond pakkuda saab. Võtmetähtsusega on patsiendi ja tema lähedaste ning tervishoiutöötajate vaheline hooliv ja avatud kommunikatsioon.

Surija vaevuste leevendamine, psühhosotsiaalne ning eksistentsiaalne tugi nii patsiendile kui tema lähedastele peavad olema enesestmõistetavad ning igakülgselt tagatud.

Olulised küsimused

“Matkale” asudes on vajalik läbi mõelda, ühiselt arutada ning kaardistada vähemalt järgmised teemad:

• Kus soovib suremas olev inimene oma elu lõpus elada ja surra? Tasub läbi mõelda, kas see on surija enda kodu, lähedaste kodu, hospiitshaigla vm koht.
• Keda ta oma viimasel eluperioodil ja surma saabumisel enda juurde soovib?
• Kas tema soovide realiseerimine on talle ja lähedastele turvaline? Näiteks tasub läbi mõelda, kas seal on tagatud igakülgne toetus ja professionaalne abi; kas kodus on juba olemas vajalikud abivahendid ja kas nende kasutamine on selge või tuleks abivahendid soetada; kas on vajalik meditsiiniline või hooldusabi ning kas inimese elukohas on seda võimalik korraldada, jne.
• Millised on need tingimused, millal ta on nõus ümber otsustama? Näiteks on hea kokku leppida, et kui inimene tahab surra kodus, siis millistel tingimustel või terviseseisundi muutumisel on ta nõus haiglasse minema.
• Millisel moel soovib surija, et tema matused oleksid korraldatud? Lähedastel on pärast inimese surma lihtsam, kui nad teavad surija soove: kas kirstu- või urnimatus; milline võiks olla ärasaatmistseremoonia; kellele ta soovib, et tema surmast teavitatakse jne.

Kui need teemad on läbi räägitud ning nii surija kui lähedaste soovid olemasolevate võimaluste ja vajadustega kooskõlla viidud, haige vaevused on leevendatud ning inimväärikus tagatud, alles siis on aega ja jõudu tegeleda muude korraldamist vajavate teemadega nagu pärimine, asjaajamine või viimaste rääkimist vajavate juttude jagamine.

Järgnevates peatükkides annan ülevaate sellest, millised on Eestis olemasolevad võimalikud valikud terminaalfaasis haige elulõpu koha osas. Lisaks tutvustan neid valikuid toetavaid tervishoiuteenuseid alates erineval tasemel õendusabist ja lõpetades hospiitsiga.

Elukoha valik – kodu, hooldekodu, õendusabi haigla või hospiits?

Inimeste elukoha eelistused elu lõpufaasis, sealhulgas soov surra kodus või mujal, võivad olla väga individuaalsed ja sõltuvad mitmetest teguritest. Enamik inimestest eelistavad surra oma kodus, kuna see võimaldab neil olla tuttavas ja mugavas keskkonnas lähedaste inimeste keskel. Kodus on rohkem privaatsust ning rohkem võimalusi säilitada enesemääramise õigust ja eneseväärikust. Mõnel juhul on aga elulõpu perioodil turvalisem elada haiglas või hooldusasutuses, kuna seal on kättesaadav professionaalne meditsiiniline abi ja tugi. Seal võib olla lihtsam hoida kontrolli all erinevaid vaevuseid, jälgida terviseseisundi muutuseid ja tagada kiirem reageerimine võimalike probleemide esinedes.

On oluline märkida, et inimeste eelistused võivad muutuda ja sõltuda nende tervislikust seisundist, toetava võrgustiku olemasolust, rahalistest võimalustest ja muudest isiklikest teguritest. Surijale on oluline arutada lähedastega avatult ja ausalt oma eelistusi ning soove tagamaks parim võimalik hooldus ja toetus vastavalt tema soovidele, vajadustele ja võimalustele.

Järgnevas peatükis annan ülevaate, millised elukoha valikuvõimalused Eestis on ning kuidas tagada turvaline ja väärikas elulõputee. Püüan ka selgitada, mis on ja millistel tingimustel on võimalik saada abi õendusabist ja millal hospiitsist ning arutleda hospiitsfilosoofia olemuse üle.

Õendusabi

Õendusabi mängib olulist rolli patsientide tervise säilitamisel ja parandamisel, toetades nende toimetulekut ning tagades vajaliku hoolduse. Õendusabi on kas haiglas osutatav statsionaarne õendusabi (rahvakeeli hooldushaigla) või inimese elukohas osutatav ambulatoorne õendusabi ehk koduõendusteenus.

Loe tervet artiklit siit!