Nahavähk
Nahavähk on pigmendiainevahetusega mitteseotud naharakkudest tekkinud suhteliselt aeglaselt kasvav pahaloomuline kasvaja.
Nahavähil on kaks vormi –basaalrakuline vähk e. basalioom ja skvamoos- e. lamerakuline vähk, millest viimane on veidi kiirema kasvuga ja pahaloomulisem.
Reeglina tekib nahavähk vanematel inimestel. Kasvaja sagedus suureneb seoses eaga, sest koos vanusega kuhjub ka rohkem kahjulikke mõjusid (nt. päikesekahjustus). Nahale tekib sõlmeke, mis veritseb, kattub koorikuga ja taas veritseb. Õigeaegse ravi korral allub hästi ravile ning on hea prognoosiga.
Meestel esineb haigust sagedamini kui naistel.
Basalioomi esineb 5-10 korda sagedamini kui lamerakulist vähki.
Nahavähi tekkepõhjused
Nahavähk tekib reeglina eelnevalt kahjustatud nahale. Nahakahjustust võivad esile kutsuda paljud tegurid, peamisteks haiguse riskifaktoriteks on:
Päikese- ja ultraviolettkiirgus
Rohkem on ohustatud inimesed, kes oma töö tõttu viibivad väga palju päikese käes. Samuti on ohustatud I ja II nahatüübiga inimesed, st. heledanahalised, blondid või punapäised, heledate silmadega ning kes päevituvad halvasti.(Ultraviolettkiirgust kasutatakse ka meditsiinis mõnede haiguste raviks.)
Ioniseeriv kiirgus – nt. radioaktiivne kiirgus
Ioniseeriv kiirgus võib esile kutsuda muutusi kromosoomides ja sellega seoses tekitada pahaloomulist protsessi. Vähk ei teki kohe, vaid aastate pärast.
Mitmesugused eelnevad nahahaigused
Nt. kroonilised nahapõletikud, leukoplaakia, albinism, põletusarmid, kiiritusdermatiit, kroonilised säärehaavandid jne. – kõik need suurendavad nahavähi (peamiselt lamerakulise vähi) riski.
Geneetilised muutused
Need võivad tekkida kahjulike tegurite mõjul või esineda juba sündides. Vahel võivad geneetilisi muutusi põhjustada onkogeensed viirused (nt. papilloomiviirus e. HPV), mille suhtes on eriti vastuvõtlikud organismi kaitsevõime langusega inimesed (nt. AIDS-i haiged või siirdatud elunditega patsiendid).
Kantserogeensed (vähki tekitavad) ained
Nende ainetega võib inimene kokku puutuda nii tööstuses (nt. naftaproduktid, tõrv, arseen) või ka olmes (nt. tubakasuits).
Sümptomid
Vahel on väliselt raske vahet teha, kas tegemist on basalioomi või lamerakulise vähiga.
Basalioom tekib tavaliselt näol või rindkere ülaosal ümarovaalse valutu roosakas-punaka, vahel klaasja või pärlendava sõlmekesena, mis aeglaselt kasvab. Hiljem tekib ümber vallitaoline serv ja keskele haavandumine. Kolde ümber võib näha väikeste veresoonte laiendeid ja pigmendilaigukesi. Keskosa aeg-ajalt veritseb, siis kattub koorikuga, jälle veritseb ja nii edasi.
Lamerakuline vähk tekib eelneva kahjustusega nahale või ka huultele. Tekib terava piiriga ebakorrapärane punetav naast, mis kasvab suhteliselt kiiresti laiusesse ja kõrgusesse. Hiljem haavandub, kattub koorikuga ja veritseb kergesti. Kui lamerakuline vähk tekib huulele (tavaliselt alahuulele), on haiguse kulg märksa pahaloomulisem, sest küllalt sageli tekivad siirded e. metastaasid teistesse piirkondadesse. Tüüpilisteks tunnusteks huulel on tihenemine ja haavandumine. Lamerakuline vähk võib tekkida ka keelele, suu limaskestale ja välissuguelunditele.