„Enne keemiaravi algust, olid mul kapid korras, üleliigsed asjad ära antud ja lastega matused läbi räägitud.“ Sõeluuringult kardetud diagnoosi saanud Tiina lugu

Eesti Naine – 30.05.2024

„Rinnavähk ei ole enam vanainimeste haigus,“ lausub viljandlanna Tiina Mitt, kelle sõraline leiti sõeluuringuga. „Kui käisin keemiaravi saamas, siis olin toas kõige vanem – teised olid kõik noored inimesed, 30+ ja 40+.“
Vahetult enne 60. sünnipäeva istus Tiina arstikabinetis. Seda, mida talle räägiti, tõrkus mõistus uskumast – „Teil on agressiivne kasvaja,“ lausus arst.
Neli korda oli Tiina käinud rinnavähi sõeluuringul, ilma et midagi oleks leitud. Nüüd, viiendal korral, avastati tema paremast rinnast tihe mass. Leid oli tilluke, kuid biopsia kinnitas, et tegutseda tuleb kiirelt.
„Kui diagnoosi sain, siis mõtlesin, et pean hakkama labidat teritama – alles see oli, kui vähidiagnoos oli surmaotsus,“ räägib Tiina. Ta ei suutnud uskuda, et rinnast midagi leiti. Tervis oli ju hea!
Ainsana võinuks Tiina kurta väsimuse üle, kuid selle kirjutas ta töö arvele. Õppinud medõeks, just nagu emagi, töötab Tiina Viljandi haigla erihooldusosakonnas. Tal on kaks last ja neli lapselast – tütar Maret oli teist korda titeootel, kui Tiinal leiti vähk.
Kui diagnoosi sain, siis mõtlesin, et pean hakkama labidat teritama.
Perele uudist teatada oli palju raskem kui öelda lähedastele sõbrannadele. „Maretil oli märtsis tähtaeg, mina sain diagnoosi septembris – kartsin, et ma ei näegi seda last,“ ütleb Tiina. „Nädal aega olin maoli maas ja nutsin, aga kui esimene šokk üle läks, siis mõtlesin nii, et mina olen meditsiiniinimene ja usaldan arste! Korraldasin muidugi kõik ära, mida sain. Enne kui keemiaravi algas, olid mul kapid korras, üleliigsed asjad ära antud ja lastega matused läbi räägitud.“
Vankumatu oli Tiina oma soovis, et operatsiooni käigus eemaldataks terve rind. Kasvajat kutsus ta pahalaseks: „Kujutasin, et kui mul lõigatakse küljest kogu rind, siis saan pahalasest päriselt lahti. Et ta läheb kindlasti minema.“
22. septembril sai Tiina dr Jaak Lehtsaarelt diagnoosi. Opiajaks määrati 8. november: selle käigus eemaldatigi rind ja parema kaenla alt osa lümfisõlmi. Kuu aega hiljem läbis Tiina ka keemiaravi.

Mis oli kõige raskem?
Küllap kohaneda muutustega, mida keha läbi elas. Omast kogemusest soovitab Tiina, et saatusekaaslased tutvuks lümfiteraapia võimalustega. Teda nõustas surveravi vallas füsioterapeut Reio Vilipuu.
„Pärast lõikust läksin üleni paiste – nahk oli nii pingul, et oleks keegi nõelaga puutunud, oleksin pauguga lõhki läinud,“ meenutab Tiina. Lümfipaisu leevendamiseks tõmmati ta kaenla alt süstlatäitega lümfivedelikku. Veel praegugi on Tiina parem käsi vasakust ümaram, kuigi kavala rõivavalikuga suudab ta vaataja ära petta.
Ka rinnaprotees mõjub sedavõrd loomulikult, et seda on võimatu märgata. Lisaks argiproteesile hankis Tiina kergema proteesi, millega saab mugavalt ujumas käia. Veidi ebamugav on protees vaid kuumal suvepäeval, kui silikoon ajab naha kuumama.
Ravitee alguses oli Tiinale haiglast öeldud, et muretseda tuleks parukas: keemiaravi tõttu langesidki välja tema juuksed, ripsmed ja kulmud. „Kutsusin sõbranna külla ja lasin tal saunas oma pea paljaks ajada.“

Katmata peaga nägid teda vaid tütar ja tütretütar. Muidu kandis Tiina alati parukat või tanu – neid oli tal mitmeid ja eri värvi. „Pärast vähiravi hakkasin tähele panema, kui paljud naised käivad ringi, turban peas, ja mõtlema, miks nad seda teevad. Varem ei pööranud ma sellele kunagi tähelepanu…“
Pärast vähiravi hakkasin tähele panema, kui paljud naised käivad ringi, turban peas.
End peeglist vaadata polnud alati lihtne. Ent üks asi, mis Tiinat läbi elu on aidanud, on hea huumorimeel. „Minu isa ütles ikka, et kui suudad enda üle nalja heita, elad pika elu!“
Teades, mis ootab ees, lõi Tiina end lille ja käis päev enne keemiaravi algust fotograafi juures: „Mõtlesin, et kingin kõigile lähedastele jõuluks endast pildi!“ Üks portree sellest päevast on tal siiani kodus raamis.

Mis oli üllatav?
Jällegi see, kuidas keha käitus, räägib Tiina. Tema keemiaravi skeem nägi ette, et rohtu tilgutatakse veeni kuus korda iga kahe nädala tagant. „Pärast esimest korda tuli minusse selline energia, et toimetasin kodus tund aega väljas ja koristasin toas kappe,“ muigab Tiina. „Aga järgmisel päeval suutsin liikuda ainult seina najal.“
Tema, kes ta imehästi kokkab ja küpsetab, kaotas keemiaravi tõttu ajutiselt maitsemeele. „Ainuke asi, mille maitset ma tundsin, oli hapukurk!“
Haistmine muutus aga ülitundlikuks. Tiina loopis minema kõik parfüümid, sest ei kannatanud nende lõhna ning käis päevas kolm-neli korda duši all, sest tundis, et haiseb. „Võiksin siiani olla politseis koera eest,“ naerab ta. „Kui mõni klient haiglas salaja suitsu teeb, siis tean seda kohe!“
Oma diagnoosi pole Tiina iial varjanud, mistõttu on sellest kõnelenud palju – küll tuttavatele, küll tööl. Ja mis on neist vestlustest selgunud? „Naised kardavad sõeluuringule minna, sest ei taha tulemust teada saada,“ ohkab Tiina.
Ta on palju mõelnud sellele, et käis sõeluuringul neli korda, aga vähk leiti viiendal korral. „Kui kutsutakse, tuleb minna,“ rõhutab Tiina. Tema suguvõsas polnud rinnavähki teadaolevalt olnud, kuid pärast Tiinat leiti sõraline ka tema 85aastasel emal. Õnneks nii väike, et sellele saadi jaole.

Mis saab edasi?
Pärast oppi, keemiaravi ja letrosoolitablette on Tiina järginud kindlat graafikut. Kaks korda aastas – jaanide ja jõulude paiku – on ta käinud järelkontrollis. Midagi murettekitavat seal selgunud pole. Pärast üheksat kuud eemalviibimist naasis Tiina tööle ja on praegugi täiskohaga ametis.
Jah, mõndagi on teisiti. Raskeid asju Tiina parema käega tõsta ei tohi – ka saiatainast sõtkub nüüd vasakuga. Kodust peenramajandust on ta kõvasti koomale tõmmanud. Puid palub laduda pojal. Vanasti oli Tiina suur reisija – nüüd pelgab lennukiga lennata: „Kardan rõhumuutust ja mis see teha võib.“
Pärast üheksat kuud eemalviibimist naasis Tiina tööle.
Novembris möödub tal lõikusest viis aastat. „Mis edasi saab?“ mõtiskleb Tiina. „Ma pole oma diagnoosi guugeldanud, pole käinud nõia ega ennustaja juures. Elan täpselt nii kaua, kui mulle on ette nähtud.“

See polnud esimene kord, kus Tiina sai eluks uue võimaluse. Paarkümmend aastat tagasi rullus ta autoga üle katuse ning murdis kahest kohast selgroo. Kulus kuid, enne kui ta sai jälle istuda, käimisest rääkimata. Ent hing jäi sisse.
„Ma ei ole usklik, aga Viljandi Pauluse kirikus meeldib mulle istuda,“ lausub Tiina. „Tunnen end seal hästi, aga tunnen end hästi ka siis, kui saan panna selja vastu kaske või seista mere ääres. Seda ma usun küll, et kusagil on midagi suuremat. Ja kui sa küsid, kas keegi mind valvab, siis ma arvan, et jah: minu isa. Tema suri juba 63aastaselt.“

500+ juhtu aastas
Eestis haigestub rinnavähki igal aastal enam kui 500 naist. Neist igal neljandal on haigus juba avastamise hetkel kaugele arenenud.
Uuringuks kulub vaid 20 minutit
Rinnavähk on naistel kõige sagedamini esinev pahaloomuline kasvaja. Selle varaseks avastamiseks tehakse Eestis iga kahe aasta tagant 50–70- ja 74aastastele naistele tasuta sõeluuringut. Rinnavähi sõeluuringu eesmärk on avastada rinnavähk võimalikult varases staadiumis: et alustada ravi õigeaegselt, vähendada haigusesse suremust ja parandada haigete elukvaliteeti.
Vähieelsete seisundite ja rinnavähi varajaseks avastamiseks kasutatakse radioloogilist uuringut ehk mammograafiat, mille ajaks tuleb ülakeha lahti riietada. Seejärel asetatakse rinnad kordamööda kahe lameda plaadi vahele ning tervishoiutöötaja teeb rinnanäärmest kaks erisuunalist ülesvõtet. Uuringuks kulub umbes 20 minutit – see võib olla veidi ebamugav, kuid mitte valus.
Tänavu on uuringule oodatud ravikindlustatud ja -kindlustamata naised sünniaastaga 1950, 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968, 1970, 1972 ja 1974. Aja broneerimiseks kasuta Digiregistratuuri või pöördu sobivasse tervishoiuasutusse. Oluline on sõeluuringul osaleda ka kaebuste või sümptomiteta, sest nagu näitab ka Tiina lugu: varajases staadiumis rinnavähk endast märku ei anna.

Rohkem infot: soeluuring.ee 
Elu rasketest hetkedest on Tiina välja aidanud hea huumorimeel.
Tiina julgustab naisi arstile minema.

FOTO: Triin Maasik

Loe artiklit siit!

Autor: Liis Auväärt
liis.auvaart@eestinaine.ee