Toitumine

Toitumissoovitused vähihaigetele

Toitumisel on oluline osa vähiravis. Õige toiduvalik enne ja pärast ravi ning ravi ajal aitab patsiendil ennast paremini tunda ja aktiivsena püsida, annab kehale jõudu paremini haigusega võidelda. Seetõttu on oluline haigetel vältida või pidurdada kaalukaotust.

Toitumissoovitused vähihaigele erinevad haigusest ja ravist tulenevalt soovitustest tervele inimesele. Haige toit peab olema energia- ja valgurikkam, tervetele soovitatud vähema rasvainesisaldusega (25-30% päevasest kalorsusest) ja kiudaineterikas menüü on sageli sel puhul sobimatu.

Allolevas brošüüris käsitleme mõningaid haigusega/raviga kaasneda võivaid probleeme ja anname nõu, kuidas neid toitumisega leevendada.

Lähemalt loe siit: Toitumissoovitused vähipatsiendile

Diagnoos vähk – millistest nõuannetest on abi?

22. veebruar 2017 09:00 Meditsiiniuudised
Pahaloomulise kasvaja diagnoosiga patsiendid on Põhja-Eesti Regionaalhaigla kliinilise toitmise meeskonna põhilised nõustatavad.

Nende seas on palju patsiente, kes juba enne ravile või nõustamisele jõudmist on märkimisväärselt kaalu kaotanud või olulistes toitumuslikes defitsiitides.

Alatoitunud, kurtunud ja sarkopeenilistel kasvajalise haigusega patsientidel on suurem suremus, rohkem ravi kõrvaltoimeid ja komplikatsioone ning halvem prognoos kui tavatoitumuses või väiksemate defitsiitidega patsientidel ja seda nii kuratiivsel kui palliatiivsel ravil.1, 2, 3, 4, 5

Olles saanud kasvaja diagnoosi, tahab inimene enamasti teada, mida ta saab ise oma ravi heaks ära teha. Kui on olemas motivatsioon muutusteks, siis tuleks seda kindlasti ära kasutada, kuid siinjuures peab nõustamine olema tõenduspõhine – põhjendamata piirangud ja tõendamata toimega dietoloogilised soovitused annavad sageli vastupidise efekti.

Õigeaegne toitumisnõustamine ja defitsiidiriskide kindlaks tegemine kasvajalise haiguse diagnoosimise hetkel või kahtlusel ning pidev nõustamine (Euroopa Seltsi soovituste kohaselt üks kuni neli korda nädalas kogu haigusperioodi jooksul!) on alatoitumuse ja kurtumuse tekkeriski ja süvenemise vältimiseks äärmiselt oluline ning võimaldab ravitulemusi ja elukvaliteeti parandada.3, 4, 5

Kuna kõik patsiendid toitumismeeskonna vaatevälja ei jõua, peaks igal meditsiinitöötajal olema teadmised ja oskused alatoitumuse riskifaktorite hindamiseks ning esmaseks toitumisnõustamiseks. Tõenduspõhised soovitused selleks võtab kokku eelmisel aastal Euroopa Kliinilise Toitmise Seltsi (ESPEN) ja Euroopa Vähivastaste Meetmete Koostöökogu (European Partnership for Action Against Cancer) koostöös valminud ravijuhend3, millega saab vabalt tutvuda seltsi kodulehel.

Enamik kasvajalise haigusega patsiente täheldab haiguse ajal kaalulangust. Kaalulangus ja kehamassi indeks alla 18,5 on iseseisvad suremuse riskitegurid. Samas on rasvumus ja metaboolne sündroom iseseisvad tegurid rinna- ja maovähi retsidiiviks 6. Põhjused nii kaalutõusuks kui ka -languseks on erinevad, peamiseks põhjuseks on aga vajadustele mitte vastav toiduenergia tarbimine.

Defitsiidiriskid ja energiavajadus

Kasvajarakud on organismis metaboolselt aktiivsed ja enamike kasvajaliste haiguste puhul on inimese baasenergiavajadus tõusnud, kuna sageli on aga samaaegne füüsiline aktiivsus vähenenud, siis koguenergiavajadus muutunud pole3. Siiski pole inimese koguenergiavajadus konstant, vaid ajas ja olukorras muutuv suurus ning ulatuslikest operatsioonidest või ägedast põletikust paranedes võib koguenergiavajadus olla ka oluliselt suurenenud.

Kliinilises praktikas kasutame koguenergiavajaduse arvutamist mitte reaalsete mõõtmiste, vaid kaudse arvutuse järgi, kuid kuna tegemist ei ole muutumatu suurusega, siis reaalne toiduenergia koguse adekvaatsuse hindamine käib ikkagi eelkõige kaaludünaamika ja söödud toidukoguste alusel. Enamasti defineeritaksegi alatoitumust kaalulangusena, see ei ole paraku õige.

Enamik kasvajalise haigusega patsiente kaotavad kehakaalu, kasvajalise haiguse lõppfaasis isegi vaatamata toitainete manustamisele. Kahjuks hakkab kaalulangus tekkima alles siis, kui defitsiidid on kestnud pikka aega ning seega ei ole ainult kaalumuutus diagnostiline tegelike defitsiitsete olukordade suhtes.

Kasvajalise haiguse puhul võib kaalulangus olla maskeeritud varjatud vedelikukogunemisega kolmandatesse ruumidesse, mistõttu võib kasvajalise haigusega patsient hakata hoopis kaalus juurde võtma. Samaaegselt on aga inimese kehakoostis olemuselt muutunud, nii et toimimiseks vajaliku funktsioneerivat lihasmassi ja jõudlust jääb järjest vähemaks.

Õigem oleks hinnata seega kaalumuutust kombineeritult söödud toidu koguse ja kvaliteediga. Oluliselt vähenenud toiduenergia tarbimise ja seega alatoitumuse riskigruppi kuuluvad patsiendid, kelle toiduenergia saamine on vähenenud alla 60% koguenergiavajadusest või kes on ühe-kahe nädala jooksul söönud alla 60% oma tavapärasest toidukogusest.2

Selle vältimiseks peaks juba diagnoosi saamisel kõikidele patsientidele selgitama tervisliku toitumise põhimõtteid. 7, 8 Vähenenud toiduenergia ja/või valgu tarbimise puhul tuleks anda soovitused energia- ja valgurikaste suupistete ning lisatoitude tarvitamiseks. Head energiarikkad vahepalad on pähklid ja seemned ning nendest valmistatud võided, rosinad ja muud kuivatatud puuviljad, avokaado, rasvarikas kala jne. Head valguallikad on muna, piimatooted, liha, kala ja kalamari ning kaunviljadest tehtud määrded/pastad. Samuti täisväärtuslikud suukaudsed toitelahused, mis oma väikese mahu juures on heaks energia ning valgu allikaks ning sisaldavad sealjuures proportsionaalselt kaloritele ka kõiki mikroelemente.

Nii energia- kui ka valgudefitsiit viib lihasmassi ja funktsiooni vähenemiseni alla eakohaste või isiklike normide ning seda nimetatakse sarkopeeniaks.

Lihaste ja rasvamassi kadumine

Sarkopeeniast on eriti ohustatud eakad ja kõik vähenenud energiavajadusega inimesed, kuna väikese toidukaloraaži juures on söödava toidu toitainelist sh aminohappelist täisväärtuslikust oluliselt raskem tagada. Nii nagu eakad, on ka rasvunud inimesed sarkopeenia riskigrupis ning prognostiliselt on ülekaalulise sarkopeenilise patsiendi kohorti kõige kehvem sattuda ka kasvajalise haiguse puhul.

Lihasmassi ja -funktsiooni oluline häving toimub kiiresti ka terve noore inimese organismis lihaskoormuse puudumisel adekvaatse aminohapete tarbimise juures. Väljendunuim on sarkopeenia teke nende kahe kombineeritud teguri toimel: energia, aminohapete ja/või teiste toitainete defitsiidi ja vähenenud liikumise puhul. Kahjuks on kasvajaliste haiguste puhul tihti tegu riskifaktorite kombinatsiooniga. Kasvajast tingitud alaäge põletikuline seisund, vähenenud isu, söömine ja liikumine viib mitte ainult lihasmassi, vaid ka rasvamassi vähenemisele. Seda seisundit nimetatakse kahheksiaks.

Kahheksia on iseloomulik paljudele kroonilistele põletikulistele haigustele, aga eriti sagedasti diagnoositav just kasvajaliste haiguste puhul. Oluline on tegeleda kahheksia kombineeritud riskifaktoritega, kuna pidevalt organismis ringlevate põletikuliste signaalmolekulide olemasolu vähendab omakorda isu ja organismi adekvaatset varustatust toiduenergia, valgu ja teiste toitainetega ning seeläbi tekib nõiaring kahheksia süvenemiseks.

Nii sarkopeenia kui ka kahheksia vältimiseks ja raviks peab toitumisnõustamisega kaasnema ka füüsilise aktiivsuse soovitused 3, 4 – 150 minutit mõõduka intensiivsusega liikumist nädalas.

Pikemalt loe ajakirja Meditsiin Fookuses maikuu numbrist.

VIITED:
1. Martin L, et al. Diagnostic criteria for the classification of cancer-associated weight loss. J Clin Oncol 2015;33:90e9
2. Andreyev HJ, et al Why do patients with weight loss have a worse outcome when undergoing chemotherapy for gastrointestinal malignancies? Eur J Cancer 1998;34:503e9.
3. Arends J, et al., ESPEN guidelines on nutrition in cancer patients, Clinical Nutrition (2016), http://dx.doi.org/ 10.1016/j.clnu.2016.07.015
4. Pressoir M, et al. Prevalence, risk factors and clinical implications of malnutrition in French comprehensive cancer centres. Br J Cancer 2010;102:966e71.
5. Pan H, et al. The impact of nutritional status, nutritional risk, and nutritional treatment on clinical outcome of 2248 hospitalized cancer patients: a multi-center, prospective cohort study in Chinese teaching hospitals. Nutr Cancer 2013;65:62e70

Hanna-Liis Lepp
PERHi üld- ja onkokirurgia kliinik,
kliinilise toitmise arst konsultant