Vanema kaotanud lapse aitamine

Vanema kaotanud lapse aitamine

Kõikides vanustes lapsed, kes on kaotanud vähi tõttu oma pereliikme, kogevad leina, kurbust ja meeleheidet, kuid protsess iseenesest võib erineda sellest, mida täiskasvanud läbi elavad.

Kuigi see info on mõeldud peamiselt täiskasvanutele, kes aitavad vanema kaotanud lapsi, võib see aidata ka juhul, kui laps on kaotanud mõne teise tähtsa inimese oma elus.

Lein võib olla eri lastel erinev

Kui inimene kaotab kellegi tähtsa oma elus, siis leinamine on täiesti loomulik ja eeldatav. Aja jooksul aitab see inimesel aktsepteerida ja aru saada oma kaotusest. Leinamise jooksul kogetakse mitmeid tundeid, kõik need aitavad teda leppida kalli inimese kaotusega. Lastel võib aga lein kesta kauem. Tihti kogetakse leina erinevaid tasemeid lapse kasvamise jooksul.

Kõikides vanustes lapsed kogevad leina, kurbust ja lootusetust pärast vanema kaotamist vähi tõttu, kuigi protsess võib erineda sellest, kuidas täiskasvanud leina kogevad. Lapsed on kurvad või näitavad välja teisi tundeid lühemat aega, ning seejärel pöörduvad tagasi oma igapäevaste tegevuste juurde või lähevad mängima oma sõpradega. Täiskasvanud võivad ekslikult arvata, et laps on sellest siis üle saanud või ei hoomanud täielikult veel oma kaotust. Lapsed aga leinavad omal moel, tihti näidates tundeid mõni aeg ning siis minnes oma tavatoimetuste juurde tagasi. See võib kesta aastaid pärast lähedase kaotust.

Kui lapsevanem on pikalt ja raskelt võidelnud vähiga, siis mõnikord võib laps tunduda vähem murelik pärast vanema surma, kui ta eelnevalt haiguse ajal oli. Hooldajad peavad pidevalt kontrollima last– kuulama tema muresid ja välja uurima, kas lapsel on küsimusi. See võib olla kohati raske, sest lapsed võivad reageerida viisil, mis võib jätta muretu, kalgi või ükskõikse mulje. Lapsed tunnevad küll kaotuse valu, aga ei oska erinevalt täiskasvanutest seda väljendada. Oma vanema kaotusega kohanemine võib võtta kaua aega.

Mõnikord võivad aga emotsionaalsed sümptomid olla väga tugevad ja häirida lapse või pere elu. Keskmiselt üks viiest lapsest kogeb tugevaid emotsionaalseid sümptomeid aasta või enama möödudes pärast vanema kaotust. 2011 a tehtud uuring näitas, et kahe kuu möödudes oli neljast lapsest üks masenduses. Teised uuringud on näidanud lastel, kellel ei olnud emotsionaalseid, käitumuslikke või teisi tõsiseid probleeme enne lapsevanema surma, palju madalamat riski kogeda tõsiseid probleeme (näiteks depressioon). Üks uuring järgit reageerib mõni laps vanema kaotusele hilinemisega, emotsionaalsed probleemid suurenesid alles kahe aasta möödumisel vanema surmast. Ei ole tegelikult selge, kui kaua kestab kohanemise periood pärast vanema kaotust, igal lapsel kestab see ka erinevalt.

Lapse aitamine pärast lapsevanema surma

Allesjäänud lapsevanemal või hooldajal on võtmeroll selles, kuidas laps kohaneb oma ema/isa surmaga.

Uuringud on näidanud, et suhte kvaliteet lapsega ja see, kui hästi allesjäänud lapsevanem suudab lapse eest hoolt kanda, on peamised lapse kohanemist mõjutavad näitajad.

Asjad, mis võivad last aidata:

• Hoia avatud suhtlust lapsega
• Jätka lapsega rääkimist ja informatsiooni jagamist vanema elust ja surmast
• Hooldajana hoia ennast emotsionaalselt tervena – kui vajad lisaabi, püüa seda saada
• Tööta selle kallal, et olla üks armastav perekond, kes hoiab kokku ja toetab üksteist

Lapse kasvades võib tema arusaam sellest, mis juhtus tema vanemaga ja ka tema endaga, muutuda ja süveneda. Neil võib tekkida rohkem küsimusi või esitavad nad uuesti küsimusi, millele oled juba vastanud. Jätka küsimustele ausalt vastamist ja kontrolli, kui palju laps aru saab. Neil võib sinu abi rohkem vaja minna, et parandada väärarusaamasid, mis olid tekkinud nooremana, ja täiendada seda lisainformatsiooniga oma uuel arusaamise tasandil. Lapse kasvamise jooksul võib see tõenäoliselt juhtuda mitmeid kordi.

Märgid, et laps võib vajada täiendavat abi pärast lapsevanema surma

Lapse depressioon ja leinamine võivad erineda täiskasvanu omast. Tavalised tunnused depressioonist on näiteks lapse käitumise muutumine, muutus hinnetes, endasse tõmbumine või sõprade kaotamine. Mõned lapsed on rohkem vihased ja ärritunud, kui nad on depressioonis.

Komplitseeritud leinamine on erinev tavalisest leinamise protsessist. Seda näitab leinamise kestvus, kui palju lein segab lapse elu või kui raske see on. Mõnikord võib laps jääda kinni leinamise protsessi. Sellised leinamise protsessid ja reaktsioonid ei ole mitte üksnes ebatavalised, vaid ka ebaterved. Kui leinamise protsess on väga tugev/äge ja süveneb, võib lapsel leinamisest välja tulemiseks vaja minna professionaalset abi.

Need probleemid võivad tekkida kuid või isegi aastaid pärast lapsevanema surma. Kui lapsel tundub olevat raskusi, võib see tähendada mõnda tõsisemat probleemi, kui tavaline leina reageering oma ema/isa kaotusele.

Lisaabi on vaja juhul, kui ta:
• Ei suuda hakkama saada kurbuse tundega
• On kogu aeg kurb ja miski ei lohuta teda
• Möönab mõtteid enesetapust või endale haiget tegemisest
• Tundub eriti ärrituv olema
• Saab väga kiirelt väga vihaseks
• Hinded muutuvad
• Eemaldub või isoleerib end teistest
• Käitub väga erinevalt oma tavakäitumisest
• Esinevad söögiisu muutused
• On vähese energiaga
• Näitab üles vähem huvi erinevate tegevuste suhtes
• On raskusi süvenemisega
• Nutab tihti
• Probleemid magamisega

Kui lapsel ilmneb 1-2 neist sümptomitest, võib aidata see, kui pakkuda talle rohkem abi ning tuge. Kui tavameetodid nende probleemidega toime tulekuks ei aita, või kui probleem kestab enam kui 1-2 nädalat, võib lapsel lisaabi vaja minna. (Tõsisemate probleemide nagu endale haigettegemise korral on kindlasti lisaabi vaja.)

Abiks võib olla, kui rääkida lastearstiga või koolinõustajaga, sotsiaaltöötaja või nõustava personaliga haiglas, kus lapsevanemat raviti. Need eksperdid teavad, kuidas teised lapsed on reageerinud sellistele situatsioonidele, nii et nad on võimelised pakkuma lahendusi, kuidas selle probleemiga toime tulla. Nad võivad last hinnata ja tagada, et vajalik abi oleks antud. Nad võivad samuti soovitada raamatuid, videoid ja laste tugigruppe, mis oleks abiks. Väga harva, kuid mõnikord siiski, võib lapsel vaja minna psühhiaatrit või nõustamist.

Allikas: www.cancer.org