Muud vähkkasvajad

Neeruvähk

Neeruvähk on neerukoest lähtunud pahaloomuline kasvaja.

Kõige sagedasem neeruvähi vorm on neerurakuline kartsinoom.

Tavaliselt moodustab neeruvähk ühtse kasvajalise massi. Aeg-ajalt esineb neeruvähk mõlemas neerus korraga. Sageli avastakse neeruvähk alles siis kui ta on väga suureks kasvanud, kuna varases staadiumis neeruvähk tavaliselt vaevuseid ei põhjusta.

Muud-vähipaikmed

Neerud

on kaks umbes rusikasuurust oakujulist organit, mis asuvad teine teisel pool lülisammast alumise roidekaare varjus.

Neerude põhiülesandeks on vere puhastamine jääkainetest ning liigse vedeliku väljaviimine organismist uriini näol.

Inimestel on kaks neeru ning kogu organismi normaalseks tööks piisaks ka vähem kui ühest neerust. Kui mingil haiguslikul põhjusel neerud ei tööta piisavalt hästi puhastatakse verd spetsiaalse aparatuuri abil, mida nimetatakse dialüüsiks.

Neeruvähk jaotatakse alatüüpidesse vastavalt sellele, kuidas nende rakud mikroskoobi all välja näevad.

Neeruvähi tüübid

Heledarakuline neerurakuline kartsinoom – kõige tüüpilisem neeruvähi tüüp (moodustab 80% kõikidest neerurakulise kartsinoomi juhtudest) ning enamasti kui räägitakse neeruvähist, siis peetaksegi silmas just seda alavormi. Kasvajarakud on mikroskoobi all äratuntavad kuna on eriliselt kahvatud/heledad.

Papillaarne neerurakuline kartsinoom – esineb 10-15%’l patsientidest

Kromofoobne neerurakuline kartsinoom – esineb 5%’l patsientidest

Wilms’i tuumor – moodustab 95% lastel esinevatest neerukasvajatest (Eestis umbes 1-2 juhtu aastas)

Kui sageli esineb neeruvähki?

Enamasti on neeruvähk vanemaealiste inimeste haigus ning alla 45-aastaste seas esineb seda harvem.

Eestis diagnoositakse igal aastal umbes 250 uut neeruvähi juhtu. Tõenäosus elu jooksul haigestuda neeruvähki on 1:75 ning meestel on risk umbes kaks korda suurem kui naistel.

Mis põhjustab neeruvähki?

Täpselt ei teata, mis põhjustab neeruvähki. Uuringutes on siiski selgunud mõningad tekkeriski lisavad faktorid ning osad neist (nt. suitsetamine) on kontrollitavad.

Elustiili ja tööga seotud riskifaktorid:

– Suitsetamine tõstab neeruvähki haigestumise riski ning on sõltuvuses sellest kui palju ja kui pikalt suitsetatakse. Risk väheneb olulisel määral kui suitsetamine lõpetada.

– Kehakaal – ülekaal tõstab neeruvähki haigestumise riski

– Töökeskkond – mitmed uuringud on näidanud, et kokkupuude teatavate kemikaalidega suurendab neeruvähi tekkeriski nt. asbest, kaadmium (teatud metall), osad herbitsiidid, benseen ja orgaanilised lahustid (eriti trikloroetüleen)

Teised riskifaktorid:

– Pärilikkus – neeruvähk võib olla põhjustatud mõningatest haruldastest pärilikest haigustest.

1. Von Hippel-Lindau sündroom

2. Pärilik papillaarne neerurakuline kartsinoom

3. Pärilik renaalne onkotsütoom

– Perekondlik haigestumus – lähisugulasel (vanemal, õel-vennal) on avastatud neeruvähk.

– Kõrgenenud vererõhk tõstab haigestumise riski, ent pole selge kas neeruvähk on tingitud vererõhuravimitest, kõrgenenud vererõhust endast või mõlemast.

– Kaugelearenenud neeruhaigus – dialüüsipatsientidel on kõrgenenud risk neeruvähi tekkeks (ka polütsüstilised neerud)

– Sugu – meestel esineb neeruvähki umbes kaks korda sagedamini kui naistel

Kas neeruvähki saab ennetada?

Neeruvähi tekkeriski vähendamiseks:

– Lõpetage suitsetamine

– Hoia kehakaal normis

– Toitu tervislikult – lisa menüüsse rohkem puu- ja juurvilju ning väldi praetud toite

– Kõrgenenud vererõhu kontrolli alla saamine

– Vähkitekitavate kemikaalidega kokkupuutest hoidumine

Munasarjavähk

epiteliaalse munasarjavähi esinemissagedus on maailmas viimase kümne aastaga oluliselt kasvanud

– kõige suurem on haigestumus Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, madalaim Aasias

– Eestis diagnoositakse aastas 150–160 munasarjavähi esmasjuhtu

– Eestis on suurim haigestumus munasarjavähki vanuses 55–74 eluaastat

– epiteliaalne vähk on kõige sagedasem munasarjavähi alaliik. Kõige rohkem naisi sureb naissuguelundite pahaloomulistest kasvajatest epiteliaalse munasarjavähi tagajärjel.

– epiteliaalse munasarjavähi tekkepõhjused on ebaselged

– munasarjavähiga naistel on varajased kaebused ebamäärased, seetõttu on kolmveerandil juhtudest diagnoosimise hetkel tegemist juba kaugelearenenud haigusega. Ainult väike osa naisi jõuab ravile, kui haigus pole veel kaugele arenenud ja sellest on võimalik täiesti terveks ravida.

Munasarjavähi alaliigid

epiteliaalse munasarjavähi esinemissagedus on maailmas viimase kümne aastaga oluliselt kasvanud

– kõige suurem on haigestumus Põhja-Euroopas ja Põhja-Ameerikas, madalaim Aasias

– Eestis diagnoositakse aastas 150–160 munasarjavähi esmasjuhtu

– Eestis on suurim haigestumus munasarjavähki vanuses 55–74 eluaastat

– epiteliaalne vähk on kõige sagedasem munasarjavähi alaliik. Kõige rohkem naisi sureb naissuguelundite pahaloomulistest kasvajatest epiteliaalse munasarjavähi tagajärjel.

– epiteliaalse munasarjavähi tekkepõhjused on ebaselged

– munasarjavähiga naistel on varajased kaebused ebamäärased, seetõttu on kolmveerandil juhtudest diagnoosimise hetkel tegemist juba kaugelearenenud haigusega. Ainult väike osa naisi jõuab ravile, kui haigus pole veel kaugele arenenud ja sellest on võimalik täiesti terveks ravida.

Munasarjavähi leviku teed:

– otsene levik munasarja pinnalt kõhuõõnde, kõhuõõne teistele organitele

– levik lümfi kaudu (lümfisõlmedesse)

– levik vere kaudu (hematogeenne levik). Vere kaudu levivad vähisiirded ehk kaugmetastaasid.

Riskitegurid

Munasarjavähi peamised riskitegurid:

– vanus. Keskmine vanus haigestumisel on 59 eluaastat. Enamasti esineb haigus perimenopausis või menopausis.

– perekondlik anamnees. Suurem risk munasarjavähki haigestuda on naistel, kelle lähisugulastel on olnud munasarjavähki, rinnavähki või soolevähki. Eriti ohustatud on naised, kelle mitmel lähisugulasel olnud mõni eespool nimetatud pahaloomuline kasvaja.

haiguse tekkerisk on suurem:

– naistel, kes pole sünnitanud
– naistel, kes pole rasestunud
– naistel, kellel esimene sünnitus on olnud pärast 35. eluaastat
– risk munasarjavähki haigestuda on väiksem, kui pikema aja vältel on kasutanud (aastaid) rasestumisvastaseid tablette.

Maovähk

Maovähk on mao pahaloomuline kasvaja.

Sõltuvalt sellest, millisest maoseina kihist see alguse saab eristatakse mitmeid mao pahaloomuliste kasvajate vorme, mida tuntakse erinevate nimetuste all – vähk ehk adenokartsinoom, lümfoom, kartsinoid, GIST, sarkoom. Kõigi nende puhul on ravi ja prognoos erinevad. Enamuse, ligikaudu 90% kõikidest mao pahaloomulistest kasvajatest moodustavad mao limaskesta näärmelise epiteeli rakkude muutustest alguse saanud adenokartsinoomid.

Ühtset maovähi tekkepõhjust ei teata. Tegemist on mitmete tegurite koosmõjuga, mis ühel hetkel põhjustavad mao limaskesta rakkudes selliseid muutusi, et need lakkavad normaalselt funktsioneerimast ja hakkavad pidurdamatult vohama. Selle tulemusena tekib maoseinas kasvajaline vohand või muutub maosein paksemaks. Kuna magu on päris suure mahutavusega „kott”, siis alul ei sega selline muutus toidu seedimist ega tekita ka mingeid erilisi vaevusi toidu makku sattudes. See on ka põhjuseks, miks üsna sageli ei anna maokasvaja endast märku enne, kui haigus on juba kaugele arenenud, s.t. on tekkinud probleemid toidu sattumisel ja liikumisel maos või on haigus levinud teistesse kehapiirkondadesse. Sellisel juhul on tegemist kaugelearenenud ehk metastaatilise vähiga.

Maovähi esinemine

Kogu maailmas diagnoositakse aastas ligikaudu 1 miljon uut maovähijuhtu. Maailma eri paigus on maovähi esinemissagedus erinev. Kui Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas on viimastel aastakümnetel haigestumus maovähki märgatavalt langenud, siis endiselt väga sageli esineb maovähki Ida-Euroopas (sealhulgas Eestis), Lõuna-Ameerika riikides, Jaapanis ja Hiinas.

Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositi 2007. aastal Eestis 400 esmast maovähki, millest üle poolte juhtudest oli tegemist kaugelearenenud haigusega. Aastas sureb meil maovähi tõttu umbes 300 inimest. Vähist tingitud surma põhjusena on maovähk nii meeste kui naiste hulgas neljandal kohal.

Maovähi riskitegurid

Kuna maovähki on varases staadiumis raske diagnoosida, on õigem mõelda selle ennetamisele. Alati on kergem haigust vältida kui seda ravida. Et aga haigust vältida tuleks teada nii selle tekke põhjusi kui ka teket soodustavaid tegureid.

Millised on ohtutegurid?

– Toitumusharjumised – inimestel, kes söövad palju suitsutatud, soolaseid või praetud toite ning vähe taimseid produkte on kõrgenenud risk maovähi tekkeks

– Sigarettide suitsetamine

Helicobacter Pylori infektsioon:  H. pylori on bakter, mida leitakse tavaliselt mao sisepinda katvalt limaskestalt ning mis võib põhjustada maos põletikku ning peptiliste haavandite teket. Seda saab määrata endoskoopial mao limaskestalt võetud proovitükis.

– Mao pika-ajaline põletik (gastriit) ja lõpuni väljaravimata kroonilised haavandid

– Adenomatoossed polüübid maos. Polüüpe on kahesuguseid. Hüperplastilistest vohanditest tavaliselt vähki ei teki. Adenoomidest võib areneda maovähk 5…6%-l juhtudest, kui selliseid polüüpe õigeaegselt ei leita ega eemaldata.

– Maovähi perekondlik esinemine – lähisugulastel on 2-3 korda suurem risk haigestuda võrreldes nendega, kelle vanematel ega õdedel-vendadel maovähki pole diagnoositud

– Varem opereeritud magu, sõltumata haigusest, miks magu osaliselt eemaldati. Healoomuliste haiguste tõttu opereeritud ja allesjäänud maoköndis võib vähk tekkida ka paarkümmend aastat hiljem.  Statistika järgi on allesjäänud maokönt ohustatud 2…3 korda rohkem kui terve magu.

– Sugu – meestel esineb maovähki 1,5 korda rohkem kui naistel. Alla 30-aastastel on seda suhteliselt harva, üle 40 … 50.aasta tõuseb esinemissagedus kiiresti.

– Pidev stress ja pinge, korrapäratu elurütm – see on ohutegur peaaegu kõikide seedeelundite vähkkasvajate korral

Kui esineb üks või mitu eelnimetatud teguritest, siis ei tähenda see kohe möödapääsmatult maovähi tekkimist, küll aga on tõusnud tõenäosus sellesse haigestuda.

Näiteks esineb paljudel inimestel H. pylori infektsioon, kuid kasvajat ei arene neil kunagi. Teisalt võib kasvaja areneda ka neil, kellel riskitegureid üldse ei esinegi.

Ajukasvajad

Eesti Vähiregistri andmetel diagnoositakse Eestis igal aastal  keskmiselt 90 uut pahaloomulise peaaju- ja kesknärvisüsteemikasvaja juhtu. Kuigi haiguse esinemissagedus tõuseb vanusega, on kogurisk ajukasvaja tekkeks elu jooksul vähem kui 1%. Samas on ajukasvajad ühed lapseea sagedamini esinevad kasvajad (kuni 10 juhtu aastas).

– Fakte ajukasvajate (ehk kesknärvisüsteemi-, või intrakraniaalsete kasvajate) kohta

– Ajukasvaja võib olla nii hea- kui pahaloomuline.

– Ajukasvajate põhjuseid ei teata.

– Ajukasvajad võivad tekkida mis tahes vanuses.

– Primaarsed ajukasvajad tekivad esmaselt ajukoes.

– Sekundaarsed ehk teisesed ajukasvajad on vähid, mis on muudest keha kudedest levinud ajukoesse.

– Ajukasvajate sümptomid sõltuvad nende suurusest ja paiknemisest ajus.

– Ajukasvaja diagnoosib arst, tuginedes anamneesi ja läbivaatuse andmetele ning mitmete spetsiaalsete peaaju ja närvisüsteemi uuringute tulemustele.

– Ajukasvaja ravi sõltub kasvaja tüübist, paiknemisest ja suurusest, aga ka patsiendi vanusest ja üldisest tervisest.

Ajukasvajate riskitegurid

Ajukasvajate täpset põhjust ei tea keegi. Arstid oskavad harva seletada, miks ühel inimesel tekib ajukasvaja ja teistel mitte. Samas on selge, et ajukasvajad ei ole nakkuslikud. Keegi teine ei saa teid sellesse haigusesse „nakatada“.

Uuringud on näidanud, et inimestel, kellel on teatud riskitegurid, on suurem tõenäosus ajukasvaja tekkeks kui teistel. Riskitegur on ükskõik milline faktor, mis suurendab isiku võimalust teatud haiguse tekkeks.

Järgnevaid riskitegureid seostatakse suurenenud riskiga primaarse ajukasvaja tekkeks.

Meessugu. Üldiselt on ajukasvajad meestel sagedasemad kui naistel. Samas on meningioomid naistel sagedasemad.

Rass. Ajukasvajad on valgetel sagedasemad kui teistest rassidest inimestel.

Vanus. Enamik ajukasvajatest leitakse 70-aastastel või vanematel inimestel. Samas on ajukasvajad laste seas sageduselt teine vähk (leukeemia on kõige sagedasem vähk lapseeas.) ja noorematel kui 8-aastastel esineb ajukasvajaid sagedamini kui vanematel lastel.

Perekonnaanamnees. Inimestel, kelle pereliikmetel on esinenud glioome, võib selle haiguse kujunemine olla tõenäolisem.

Kokkupuude kiirituse või teatud kemikaalidega tööl.

Kiiritus. Tuumatööstuse töötajatel on ajukasvaja tekkimise risk suurem.

Formaldehüüd (formaliin). Patoloogidel ja balsameerijatel, kes oma töös kasutavad formaldehüüdi, on ajuvähi tekkimise risk suurenenud. Teadlased ei ole leidnud, et ajuvähi risk oleks suurenenud teistel töös formaldehüüdiga kokku puutuvatel töötajatel.

Vinüülkloriid. Töötajad, kes toodavad plastmassi, võivad olla eksponeeritud vinüülkloriidile. See kemikaal võib suurendada ajukasvajate riski.

Akrüülnitriil. Tekstiile ja plastmassi tootvad inimesed võivad olla eksponeeritud akrüülnitriilile. Selline ekspositsioon võib suurendada ajuvähi riski.

Teadlased on uurinud, kas mobiiltelefonid võiksid ajukasvajaid põhjustada. Senised uuringud ei ole leidnud suuremat ajukasvajate riski nendel, kes mobiiltelefone kasutavad.

Teadlased jätkavad ka uuringuid, kas peatraumad on ajukasvajate riskitegur. Seni ei ole need uuringud leidnud riski suurenemist inimestel, kellel on esinenud peavigastus.

Enamikul inimestest, kellel esinevad teadaolevad riskitegurid, ajukasvajat ei teki. Teisalt tekib ajukasvaja paljudel, kellel ei ole ühtegi nimetatud riskiteguritest. Inimesed, kes arvavad, et nad võivad olla ohustatud, peaksid oma murest arstiga rääkima.

Healoomulised ja pahaloomulised (halvaloomulised) kasvajad

Healoomulised ajukasvajad ei sisalda vähirakke.

Tavaliselt on võimalik healoomuline kasvaja eemalda: tagasi kasvab ta harva. Healoomulise kasvaja äär või serv on selgelt nähtav. Healoomuliste kasvajate rakud ei tungi ümbritsevatesse kudedesse ega levi keha teistesse osadesse. Samas võivad healoomulised kasvajad avaldada survet aju tundlikele piirkondadele ning põhjustada tõsiseid terviseprobleeme (koljusisese rõhu tõus, ajukompressioon, surve naaberkudedele jms). Väga harva võib healoomuline kasvaja muutuda halvaloomuliseks.

Pahaloomulised ajukasvajad sisaldavad vähirakke.

Pahaloomulised ajukasvajad on tavaliselt tõsisemad ja tihti eluohtlikud.

Suure tõenäosusega kasvavad nad kiiresti ja tungivad ümbritsevasse tervesse ajukoesse või avaldavad sellele survet.

Väga harva võivad pahaloomulise ajukasvaja rakud sellest irduda ja levida teistesse peaaju osadesse, seljaajusse või isegi teistesse kehaosadesse. Vähi levimist kutsutakse siirete tekkimiseks ehkmetastaseerumiseks.

Mõnikord ei ulatu pahaloomuline kasvaja tervetesse kudedesse. Kasvaja võib piirduda teatud koekihiga. Seda võivad piirata ka koljuluud või teised struktuurid. Sellist kasvajat nimetatakse kapseldunuks.

Pahaloomulised kasvajad jagunevad omakorda primaarseteks ja sekundaarseteks kasvajateks.

Ajukasvajate sümptomid

Ajukasvajate sümptomid sõltuvad kasvaja suurusest, tüübist ja paikmest. Sümptomid võivad tekkida siis, kui kasvaja avaldab mõnele närvile survet või kahjustab teatud ajupiirkonda. Sümptomeid võib põhjustada ka see, kui aju tursub või kolju sisse koguneb vedelikku.

Kõige tavalisemad ajukasvajate sümptomid on:

– peavalu (hommikuti tavaliselt tugevam);

– iiveldus või oksendamine (isu on normaalne);

– kõne, nägemise või kuulmise muutused;

– tasakaalu- või kõndimisprobleemid;

– meeleolu-, isiksuse- või keskendumisvõime muutused;

– mäluhäired;

– lihastõmblused või lihaste “tukslemine” (krambid);

– käte või jalgade tuimus või surisemine.

Need sümptomid ei ole kindlad ajukasvajate tunnused. Ka teised haigused võivad neid probleeme põhjustada. Selliste sümptomitega inimene peaks esimesel võimalusel pöörduma arsti poole. Ainult arst oskab probleemi diagnoosida ja ravida.

Rohkem infot:
Kasvaja.net